Jälle....

...... Kuala Lumpuri lennuväljal. Seekord ootame õiges kohas lendu Bangoki, et siis edasi Helsingisse ja koju Tallinna sõita.

Posted via DraftCraft app

Päeval ....

....... päevitame ja õhtul naudime rannarestoranis grillitud kala saatel päikeseloojangut.

ja ..... niiii ........kuni puhkuse lõpuni.:)

Posted via DraftCraft app

Liikuvad rahakotid

Meil oli plaan võtta kaheks päevaks auto koos juhiga ja minna vaatama kaugemal asuvaid templeid.
Neljapäeva hommikuks oligi auto kohal ja sõit võis alata. Kõigepealt nägime kauneid vaateid riisipõldudele.

Siis jõime kuulsat Luwaki kohvi.



Ja siis ....... see algas........

Kuigi olime ettevalmistunud ja nutikalt sarongid kaasa võtnud, ei kujutanud me ette, mismoodi meil balilased lüpsma hakkavad.
Tundsime end, kui jalgadel rahakotid. Kui lähenesime mõnele templile, küsiti teeäärsest putkast meilt edasisõiduks raha, jõudnud templini tuli maksta sissepääsu eest, edasi minnes tuli osta või rentida sarong. Ah, teil on see juba olemas, siis tuleb rentida vöö selle peale ja rätik meestele pähe sidumiseks. Pole vahet, kuidas sa nendega kaupled, edasi sind muidu ei lasta. See naine ütleb sulle lihtsalt, et :" Respect to our god " ja punkt. Kui küsid siis, et milleks sarong, siis see olla " Respect to tempel" . Kuna nad olid meid juba viimse piirini viinud, siis sisistasin talle, et :" you have only respect - to money !!! " . No ja selle peale sain sajatusi selja tagant.

Posted via DraftCraft app Kui oledki sellest kadalipust paremale ja vasakule raha loopides mööda saanud ja arvad, et saad rahus templi arhitektuuri nautida, siis tuhkagi. Nüüd maksa giidile, ilma kelleta sa territooriumile ei pääse.



Ja nii edasi iga jumala templi juures.

Posted via DraftCraft app Tirtu Empuli tempel oli veel avatud, meie õnneks ei jõudnud patused eestlased ennem meid sinna, vaid oli pattu teinud kõrval templis.:)

Posted via DraftCraft app Olles Besakhiri templis, mis Balil kõige suurem ( kokku 55 templit ) ja mida iga balilane kindlasti külastab, olid ka ühed agressiivsemad müüjad. Nii, kui kolm vihmapiiska taevast langes ründasid sind ei-tea-kust väljakaranud vihmavarjude müüjad ja hakkasid omi varje su külge riputama. Roland seisis stoilises rahus keset sooja vihma ja muudkui kordas vasakule ja paremale, et : I love rain !!!! Äärmiselt ebameeldiv. Kusjuures imelik, et Vietnamis, kus inimesed tõeliselt vaesed, nägime mitmeid, kes 1 dollari päevas teenisid, mõned isegi abikaasaga kahepeale, aga nad olid nii rõõmsad ja sõbralikud ja keegi ei toppinud sulle oma kaupa pähe, ega luninud raha. See oli tõeliselt hirmus päev ja selle lõppedes oli meil otsus valmis. Enam mitte ühtegi templit me näha ei soovi.Ja sõidame järgmine hommik läbi batika küla otse ookeani äärde mõnulema. Aga nali saabus hiljem :) . Koju jõudes jäi Roland haigeks, palavik, odraiva ja kõhuhaigus. Ja siis võtsime kogu oma eestlasliku jonni ja tahtejõu appi ja manasime need haigused nende vastikute inimeste peale, keda sellel päeval kohanud olime. Nii sai see õel vöömüüja endale odraiva ja Ematempli mehed kõhuhäda ja palaviku. Hommikuks oli Roland terve nii kõhust kui silmast.:)

Hindude uus aasta

Kui ma reisi alguses kirjutasin, et sattusime kogemata hiina kalendri järgi uueks aastaks Vietnami, siis uskuge või mitte, aga me oleme sattunud Balile hindu kalendri järgi uueks aastaks :) .
No, olgu, mitte päris, sest meie tagasilend algab 11.03 ja uus aasta saabub just selle päeva õhtul. :)

Aga, ma tahtsin hoopis sellest kirjutada, et päev ennem uut aastat on Balil ogoh-ogoh' ite festival. Ogoh-ogohid on mütoloogilised kujud, põhiliselt deemonid. Kui me taksoga lennujaamast läbi Bali Ubudi sõitsime, siis nägime tee äärtes suuri skulptuure, mis alles pooleli olid. Kohapeal selguski, et need kujud on ogoh-ogohid, mida hakatakse valmistama juba jaanuaris.

Nagu pildilt näha, on kuju alles bambusest konstruktsiooniga ümbritsetud. See on selleks, et paremini teda ehitada ja selle pealt värvida. Kohalikus lehes oli isegi artikkel, et selle ürituse tarbeks võetakse pealinna Denpasari lähedalt palju bambusmetsa maha ja sellest on kahju. Mõnede kujude juures on suured infotahvlid, kus kirjas annetajate nimed ja nimekiri, kuhu nende raha on kulunud.
Kujud ise on nagu pappmašeed, sisaldades heina, ajalehti, kaetud porolooni, värvi ja muude põlevate materjalidega.




Hetkel asuvad need kujud kõik kuskil katuse all. Esmaspäeval aga tuuakse nad kõik tänavale ja hakkab suur paraad, mis kestab õhtul 18.00 -23.00. Ja lõppeb kogu see üritus sellega, et kujud pannakse põlema.:) mis on ka loogiline, sest kus sa neid ikka hoiad, järgmine aasta tehakse ju uued.

Posted via DraftCraft app

Posted via DraftCraft app

Bali - Ubud

Kaks päeva olime omas elemendis. :) Rentisime motika ja sõitsime turistikast Ubudist, taksopakkujatest ja kerjustest kaugemale. Käisime Mas'i külas, kus palju puunikerdajaid. Seal tehakse kõike alates skulptuuridest, kuni ilumööblini välja. Sattusime kahe perekonna valdustesse, kes on juba mitu põlve puunikerdamisega tegelenud.

Osad tööd on väljas nagu muuseumi eksponaadid, mis kuuluvad perekonna erakogusse, osad aga müügiks.



Eriti keeruline on teha sellist seest tühja skulptuuri, sest kasutada on ju üks puutükk. Liimi ei kasutata.

Raske on öelda, kumb oli huvitavam, kas puunikerdused või hoonetekompleks, kus see kõik asus. Nagu Eve ja Reingi kirjutasid on raske aru saada, kas tegemist on templi või kellegi koduga. Kuna need puunikerdajad olid väga rikkad pered, siis neil oli ka hiigla luksuslik elamine.

Paremal olev väike trepp viibki perekonna templihoovi, mis on nende koduarhetktuuris sama, mis inimesel pea, foto on tehtud keskõues, mis on nagu inimese keha ja selja taha jääb köök, mis võrdub siis jalgadega.

Nüüd seisamegi templiõuel. Need toredad mustad katused templitel on tehtud palmikoorest ja on kõik mustad. Paljud katused on siin aga tehtud rohust, mis meenutavad meie rookatuseid. Ja täpselt nagu Eestiski, on ka siin, et kui kunagi ammu tegid selliseid katuseid vaesed inimesed, siis nüüd on see rikaste lõbu.

Bali saar - Ubud

Täna päike paistis ja kõik tundus tsipa kenam.:)
Hommikupoolik läks basseinis vedelemisele ja uue hotelli otsimisele. Pärastlõunal käisime Monkey Forestis, mis on suur vihmametsapark, kus mitmeid templeid ja kari ahve.

Pilte sai tehtud nagu ikka ülearu.

Aga emale meeldivad kindlasti :) .

Nagu näete, ema ja isa, oleme endiselt terved ! :)

Templi pilt ka.

Siis sõime jälle väga meeldivas kohas kõhud täis, leidsime endile uue, kaks korda odavama, remonditud ja kena basseiniga hotelli, kus duššikabiin on vabas õhus ( see on Balile iseloomulik, et vannituba koos potiga ja dušš või vann hotellis on lageda taeva all) .

Õhtul saime tõelise šokk-elamuse. Käisime vaatamas ahvide koori ja tuletantsu. " Ahvid " olid 70 palja ülakehaga meest, kes laulsid, nagu Rein ütles ....... päris tavaline see laul ei olnud, aga hiigla põnev. Kõik toimus pimedas õues, keskel tantsuplats ja ringis asetatud istepingid kuulajatele. Keskele süüdati toika otsa tulukesed ja peale nende põlesid veel mõned küünlad. Taevas lõi välku. Paljad mehed laulsid keskel ja nende vahel ja ümber tantsiti. Ja siis langesid esimesed vihmapiisad ....... Me olime õhtul näinud küll, et tumedad pilved tõusid taevasse, kuid etendusele minnes oli taevas selge ja nii me keebid maha jätsimegi. Piisku tuli aga muudkui juurde ....... Ja mina mõtlesin, et huvitav-huvitav, mis tuletants see selline on, kui ta ei suuda vihma minema peletada. Aga seda ta just oskaski !!!! Ja vihma ei hakanudki sadama. Ja me saime superelamuse.

Kõige viimasena oli tuletants. Ja vaat seda peate küll ise siia kogema tulema. Sellest ma ei kirjuta, sest siis poleks siia reisijatel seda põnev oodata. Tõeline üllatus !!!

Homme õhtul siis jälle uus etendus.

Posted via DraftCraft app

Täna .....

... Oli reisi kõige jubedam päev.

Pidime lendama Saigonist - Kuala Lumpurisse ja sealt edasi Balile. Kõik esialgu sujus, lend Kuala Lumpurisse oli mõnus, anti süüa ja veini :) . Maandusime ja meie imestuseks ennem, kui pagasi kätte saime pidime läbima passikontrolli. Viisat meil ei olnud ja ei teadnud me ka, kas seda vaja oleks, sest meil ju lend sealt kohe edasi. Õnneks kleebiti passi mingi lipik ja liikusime edasi. Pagasi saime kätte ja suundusime sellele korrusele, kust läksid väljuvad lennud. Meid ei häirinud esialgu absoluutselt see, et tablool meie lendu polnud. Oli tund varasem ja oletasime, et see on check-inni algus. :) läksime uksest älja, et Malaisia õhuga tutvust teha ja tegime rõõmsalt fotosid kohast, kus ka 7 aastat tagasi pilti tegime.

Terminali tagasi minnes jalutasime niisama, aga mul siiski mingi kahtlus oli selle tabloolt puuduva lennuaja kohta. Leppisime siis kokku, et ma lähen seda asja siiski kontrollima ja Roland ootab mind posti kõrval.
Infoletist sain huvitava info, et ............... me oleme totaalselt vales lennujaamas !!!!!!!! Ja selleks, et õigesse jõuda tuleb minna bussi peale. Posti juurde naastes Rolandit polnud, nii, et pidin veel 5 minutit väärtusliku aega kulutama. Tormasime siis teisele korrusele, kust pidi buss minema. Bussi seal muidugi polnud, õnneks leidus üks kohalik töötaja, kes meid õigesse kohta kättpidi vedas ja õiget bussipeatust näitas. Bussi muidugi ees polnud. Tabloolt nägime, et buss käib iga ........ poole tunni tagant. Ja kui ta siis 10 minuti pärast saabus, siis algas alles inimeste pealeminek ja minema sõitis ta veel 20 minuti pärast.
Lennujaama töötaja, kes meid bussipeale juhatas lubas, et teine terminal on siin samas lähedal, " ümber nurga " ja sõit võtab aega 15 minutit.
Buss viis meid aga asustusest üha kaugemale........ümberringi olid ainult palmisalud. Ja siis hakkasid tee ääres sildid meie terminali nimega ja lisaks CARGO !!!!!
Ühesõnaga ma jätsin vaikselt selle reisiga hüvasti, sest olin täiesti veendunud, et nüüd sõidame kül metsa. No jaaa, bussis oli ju veel küll inimesi, kes koos reisikohvritega aga äkki läksid Cargo terminali veel suuremate kohvrite järele ?
17 minuti pärast jõudsime kohale, meie lennuni oli siis veel aega 50 minutit. Terminal, või õigemini terminalid oli tohutu suured. Seal oli terminale nii cargo, inimeste, kui jumal teab mille jaoks veel. Ja see kõik asuski metsas, peale palmide seal muud midagi polnudki ...... aaaa, jaaaaa tohutud parklad masinaid täis olid ka.
Õnneks nägime silti mis viitas inimlendudele ja suundusime sinna. Ümberringi olid poed poes kinni.
Tablool nägime küll enda lendu, kui selle taga kirja - suletud. Tormasime siiski check-ini suunas (tormamine tähendas ka passikontrolli) ja ledsime ka ühe töötava akna, kuid kui Roland üritas teistest mööda trügida, põhjendusega, et meie lend kohe väljub, siis vahele meid siiski ei lastud. Küll aga leidus abivalmis paar, kes suunas meid leti poole, mis oligi mõeldud hilinejatele. Kuid ka seal olid mõned inimesed ees. Kui meie letini jõudsime, selgus, et check-in meie lennule on suletud. Õnneks suvatses neiu helistada ja sai siiski loa meie seljakott vastu võtta.
Kui pileti kätte saime, selgus, et meie pealeminek meie lennule oli alanud 10 minutit tagasi. Jooksujalu värava T7 poole minnes (kuskuures üritasime minna loogiliselt sealtpoolt, kus me juba passikontrolli olime läbinud, kuid ei, millegipärast pidime minema uuesti üldsaali, et sealt oma väravani jõuda) pidime läbima sadu meetreid terminaali. Nagu juba ütlesin oli terminaal meeletult suur, juba ainuüksi check-in lette oli üle 120e ja poed........nagu oleks kaubanduskeskusesse sattunud. Ja inimesi ...... tuhandeid.
Nii, et oma väravani jõudsime 20 minutit ennem lubatud väljalendu. Pealeminek ise algas täpselt siis kui lend oleks juba väljuma pidanud. Ja pealeminek ....... see oli täiesti segane trügimine keset lennuradasid. :) mitme lennu inimesed läksid koos nagu loomakari mööda lennuvälja ja vahepeal natuke ka mööda mingit tunnelit lennukite poole. Mõtlesime, et huvitav, kes ennem lennukisse jõudmist ikka piletit ka vaadatakse, või võid sattuda suvalise lennu peale ? Sest need augud, kust lennukite peale sai, seal mingit silti polnud, et kuhu see või too teine lennuk lendab. :)

Igastahes istun nüüd lennukis ja loodan kolme tunni pärast ennast Balil leida.

Kogu see jama Air Asiaga ( oleme sellega ka varem lennanud, ega ole meil mingeid selliseid asju ette tulnud) meenutas mulle üht Liisi (tervitused !!!!! :) ) lugu ka vist umbes sarnasest reisist, kas ka Air Asiaga ? Oli vist nii, et sa maandusid kuskil eimidagit ? Enam vähem keset põlde ?


Nüüd oleme kohal. :)
Ausalt öeldes on kahetised tunded. Ühelt poolt soe, vihma just sadanud, temperatuur on talutav, tunniajasel teekonnal lennujaamast Ubudisse nägime palju skulptuure, nii, et ristisin selle saare skulpuurisaareks. Oleksin heameelega juba lennujaamas mõned fotod teinud. Kahjuks oli siiajõudes juba pime, seega aknast välja palju ei näinud.

Hotell on ilmselt valges väga kauni aiaga, meie toal on rõdu ja sealt homme kindlasti kaunis vaade. Aga need kaks tärni on ilmselt vanaema poolt pandud, sest tuba on kopitanud, kuigi OK, kaunid õied olid voodisse küll asetatud, puudub internet toas !!! Jällegi täiesti harjumatu. Lennukipiletid Hanoist Danangi ostsin ma Sapas, mägikülas, ühe pere juures ööbides. Internet töötas seal ka meie mõistes kuuris. Seina polnud ollagi, seinalauad lõppesid tunduvalt varem, kui algas lagi. Tuul puhus läbi seinte, aknaklaase polnud, aga nett töötas.

Jällegi kord pean mainima, et Vietnamis saime kolm korda odavama hotelli, mis märksa luksuslikum oma kolme tärniga, aga ka kahesed olid väga meeldivad, basseiniga ja rikkaliku hommikulauaga.

Panime kotid hotelli ja suundusime söögiotsigutele. Kell oli küll juba kümme õhtul, aga me polnud päeval midagi söönud ja suur nälg oli. Ümber hotelli oli küll mitmeid baare, küll disko- küll jazzi muusikaga, kuid ei midagi söögiks. Mõnes kohas öeldi kohe, et süüa enam ei saa. Mis mõttes !!!! Me olime harjunud, et süüa saab öö läbi. Kui tulime Sapast kell 04.00 hommikul Hanois rongilt maha, kihas raudteejaam juba kõikvõimalikest söögipakkujatest.

Lõpuks leidsime ühe koha, kus meile kohe meenutati, et köök suletakse 15 minuti pärast ja tehku me kiiresti. Hinnad on siin muidugi soolasemad, kui Vietnamis aga valisime siis toidud välja ja .......... OK, see mis lauale toodi oli tõeliselt maitsev ja meisterlikult taldrikule asetatud. Ports oli hiiglaslik ja no see natuke leevendas esialgset mittemeeldivust.
Aga tänavad on harjumatult vaiksed, kõik oleks nagu turistidele tehtud (kuid ka neidliikus üksikuid), kohalike ei paista kuskil, ainsad, kes tänaval liiguvad on kerjused. Alates imikutest, kuni koolilasteni, mõõdukas kauguses nende ema. Kõik näitavad suu peale, et anna aga raha söögi jaoks. Ja kui sa siis ei anna kuuled mööda minnes kõikvõimalike sajatusi. Ühest naisest käisime mööda mitukorda ja ikka kordus sama.
Vietnamis ei kohanud me vist ainsatki kerjust, ka kõige vaesemad olid rõõmsad ja sõbralikud. Igat sorti invaliidid, kes jalutu, kes kätetu tegid mingit tööd. Põhiliselt oli selleks lotopiletite müük. Kuid ka näiteks meie tuuride giidid teenisid 5 dollarit päevas, kuid olid siiralt rõõmsad ja abivalmis.
Vietnamis olime harjunud, et turiste on suht vähe ja seega sõime, käisime turul, liikusime ringi ja sõitsime ühistranspordis koos kohalikega.

Ja esimest korda reisi jooksul ei leidnud me tagasi minnes oma hotelli üles :), kuigi olime käinud ainult hotelliesist tänavat pidi. :)



Loodan, et hommik, koos valgusega näitab meile Balit ja Ubudi teises valguses ja ma ei kirjuta enam nii kriitilist postitust.

Posted via DraftCraft app

Saigon

Viimasel päeval Saigonis käisime linna peal ringi ja vaatasime mõnda poodi.

Vaade hotelli aknast linnale kell 12.00

Ja kell 18.00

Ja nüüd veel pool tundi hiljem.

Elektroonikapoed on suured, mitmekorruselised ja uhked. Siin ühe poe sissekäik.

Ja mina telekas.

Saigoni vaated.
Kõigi vietnamlaste isa.

Posted via DraftCraft app

Mekongi jõe ümbruses

Oleme tuurilt jõudnud tagasi Saigoni. Laupäeva saame siin veel ringi käia ja pühapäeva hommikul lendame Kuala Lumpuri kaudu Balile.

Eile käisime mitmes huvitavas kohas, nagu näiteks riisitööstus. Riis kasvab nagu igasugune teravili. Meie mõistes riisitera on kesta sees. Kui riisitera on kestast kätte saadud näeb ta välja nagu meil on müügil poes pikateraline riis (kollakas). Aga vietnamlastele selline riis ei meeldi, nemad lihvivad riisi valgeks. Selle protsessi tulemusena tekib valge riisitera ja palju muud sodi, nagu valged riisiterakesed ja riisijahu.
Valged riisiterad lähevad söögiks, riisitükikestest tehakse riisinuudleid ja riisipaberit ( söödav ), riisijahu läheb kalakasvatusse kalasöödaks ja muude toodete valmistamiseks ja kestad lähevad kütteks riisipaberiahjudele. Kui kestad on ära põlenud jäävad järele mustad kestad, mis lähevad puu-ja juurviljade kasvatusse väetiseks. Vaat nii, mitte midagi ei lähe raisku.
Oma töökusega said vietnamlased 2012 aastal riisi ekspordis maailmas I koha.
Kusjuures kogu tööprotsess käib käsitsi. Riisitaimed kasvatatakse ette ja istutatakse siis käsitsi taim, taime haaval põllule. Reisi algusest saadik olen mõelnud, et eestlased on isegi kurgikorjamise masina välja mõelnud, meil ei tuleks ju kõne alla, et me käsitsi näiteks rukkitaimed põldudele istutaksime. Aga vietnamlased on uhked selle üle, et neil selline traditsioon on säilinud.
Nad on ikka jube töökad. Riis korjatakse hektarite viisi käitsi noaga lõigates üles. Vietnami aastane riisi toodang on 7,7 miljonit tonni.


Siis käisime krokodillifarmis. Veel 10 aastat tagasi elasid krokodillid Vietnamis vabas looduses. Aga siis hakkas valitsus neid kokku korjama ja pani nad elama loomaaedadesse ja farmidesse. Ühes niisiguses, kus elab 15 000 krokodilli me käisimegi.

Hirmus palav on ka neil, suud jahutamiseks ammuli. Nad said muidugi iga kell vette minna, aga eks seegi ole soe. Kõige vanemad krokodillid olid 20 aastased.

Vietnamlased armastavad väga krokudilliliha ja selle söömiseksoli ka suur restoran. Poes müüdi ka kõike, mida võimalik tema nahast teha, kotte, kingi jne.....
Aga , mis meil sellest, meie ju nneid üle piiri tuua ei saa.

Täna käisime kalakasvanduses ja budistlikus koobas - pagoodas. Seal oli mäe sisse rajatud 200 m pikkused tunnelid,kus Kambodža ja Vietnami sõja ajal vietnamlased varjusid. Kahjuks juhtus aga nii, et kuna süüa nappis ja lapsed nutsid näljast, siis nende nutu peale leiti nad ka mäe sügavusest üles.

See Sami nimeline mägi asub Chau Docis, mis on linnake Kambodža piiri ääres. Nii, et mäe otsast saime Reinu ja Eve poole lehvitada. :)
Hommikul vist juba kella 5 paiku lülitati sisse propagandaraadio, nii, et kui me kell 6.00 ärkasime, siis igal juhul juba kõva ajudepesu käis. Linnas liikus ringi ka sõjaväepatrull, nii, et meie giid rääkis, et pass peab kogu aeg taskus olema. Meie käest küll keegi midagi ei küsinud. Tuuril olles kohtasime ka kaks korda eestlasi. Ühed noormehed, kes elavad juba aasta Austraalias olid koos ühe poisi emaga tulnud Vietnami avastama ja veel kohtasime kahte abielupaari kes edasi Kabodžasse läksid.
Seal piirilinnas oli jälle väga tore õhtusöömaaeg. Meile anti menüüd, kus olid toitude nimekiri vietnami keeles, isegi ühtegi hinda polnud juures. Keegi sõnagi inglise keelt ei rääkinud, aga nad on nii lahked ja muudkui naeratavad ja kutsuvad sind enda poole. Mõtlesime, et võtame kana, siis ei saa millegagi mööda panna ja see liha on ka alati pehme. Tegime siis mõned kaagutavad häälitsused ja kätega mõned tiivaliigutused. :) nad said kohe aru ja kordasid : GA. Seda, et see kana tähendab tean ma ka, seega kõik klappis ja nuudlipakk pisteti ka nina alla, tore, ka see sobis. Istusime siis lauda ja jäime ootama. Kõigepealt toodi lauale pliit. See on üsna tavaline, et pliit on söögikohas laual ja sellel podiseb mingi pada. Natukese aja pärast toodi pakinuudlid, hunnik rohelisi lehti ja pada ise, mis on siis valmis keedetud, aga nuudlid ja rohelise pead ise sisse panema.
Pajas olid mingid juurikad, mis meenutasid kurki ja lihatükid, mis osutusid rupskiteks. Kahjuks olid need söödamatud, nii, et kohalik kutsa sai kõva söömaaja.:). Muidu oli leem ja muud rohelised väga maitsvad.
Kuum ilm, laual põlev pliit ja tuline (nii temperatuurilt, kui tšilli tugevuselt) toit tegid oma töö ja me olime päris higised. Seda nägid kõrvallaua mehed ja lasid omanikel meile kaks ventilaatorit peale puhuma panna. :).
Inimesed on siin super, kõik naeratavad ja lehvitavad ja kuigi ei oska sõnakestki inglise keelt, siis kutsuvad sind endale külla ja oma poodi, ning söögikohta. Ja on kogu aeg nii abivalmis ja hoolitsevad.
Ühel õhtul sattusime supermarketisse ja tahtsin osta kaasa kalakastet ja riisipabereid millest kevadrulle teha. Riisipaberi leidsin, aga kalakastmeid oli palju ja erinevaid. Seisin siis seal riiuli ees ja üks kena naisterahvas tuli küsis inglise keeles, kas saaks mind aidata. Näitasin siis talle, et ostsin paberid, tahan teha rulle aga ei tea, millist kalakastet osta. Siis tegi ta mulle põhjaliku selgituse, milline kaste sobib, milline mitte ja andis retsepti, mis sinna kalakastmesse veel tuleb segada. Ja hiljem tuli ta veel tagasi ja lisas, et laimi ja suhkrut peab lisama ühepalju! :)

Siis sõitsime mööda jõekest väikeste paatidega.

Ümberringi palmid.

Ja käisime kookoskommide valmistamist vaatamas.

Kohalikku rahvamuusikat kuulasime ka.

Posted via DraftCraft app