Pidime lendama Saigonist - Kuala Lumpurisse ja sealt edasi Balile. Kõik esialgu sujus, lend Kuala Lumpurisse oli mõnus, anti süüa ja veini :) . Maandusime ja meie imestuseks ennem, kui pagasi kätte saime pidime läbima passikontrolli. Viisat meil ei olnud ja ei teadnud me ka, kas seda vaja oleks, sest meil ju lend sealt kohe edasi. Õnneks kleebiti passi mingi lipik ja liikusime edasi. Pagasi saime kätte ja suundusime sellele korrusele, kust läksid väljuvad lennud. Meid ei häirinud esialgu absoluutselt see, et tablool meie lendu polnud. Oli tund varasem ja oletasime, et see on check-inni algus. :) läksime uksest älja, et Malaisia õhuga tutvust teha ja tegime rõõmsalt fotosid kohast, kus ka 7 aastat tagasi pilti tegime.
Terminali tagasi minnes jalutasime niisama, aga mul siiski mingi kahtlus oli selle tabloolt puuduva lennuaja kohta. Leppisime siis kokku, et ma lähen seda asja siiski kontrollima ja Roland ootab mind posti kõrval.
Infoletist sain huvitava info, et ............... me oleme totaalselt vales lennujaamas !!!!!!!! Ja selleks, et õigesse jõuda tuleb minna bussi peale. Posti juurde naastes Rolandit polnud, nii, et pidin veel 5 minutit väärtusliku aega kulutama. Tormasime siis teisele korrusele, kust pidi buss minema. Bussi seal muidugi polnud, õnneks leidus üks kohalik töötaja, kes meid õigesse kohta kättpidi vedas ja õiget bussipeatust näitas. Bussi muidugi ees polnud. Tabloolt nägime, et buss käib iga ........ poole tunni tagant. Ja kui ta siis 10 minuti pärast saabus, siis algas alles inimeste pealeminek ja minema sõitis ta veel 20 minuti pärast.
Lennujaama töötaja, kes meid bussipeale juhatas lubas, et teine terminal on siin samas lähedal, " ümber nurga " ja sõit võtab aega 15 minutit.
Buss viis meid aga asustusest üha kaugemale........ümberringi olid ainult palmisalud. Ja siis hakkasid tee ääres sildid meie terminali nimega ja lisaks CARGO !!!!!
Ühesõnaga ma jätsin vaikselt selle reisiga hüvasti, sest olin täiesti veendunud, et nüüd sõidame kül metsa. No jaaa, bussis oli ju veel küll inimesi, kes koos reisikohvritega aga äkki läksid Cargo terminali veel suuremate kohvrite järele ?
17 minuti pärast jõudsime kohale, meie lennuni oli siis veel aega 50 minutit. Terminal, või õigemini terminalid oli tohutu suured. Seal oli terminale nii cargo, inimeste, kui jumal teab mille jaoks veel. Ja see kõik asuski metsas, peale palmide seal muud midagi polnudki ...... aaaa, jaaaaa tohutud parklad masinaid täis olid ka.
Õnneks nägime silti mis viitas inimlendudele ja suundusime sinna. Ümberringi olid poed poes kinni.
Tablool nägime küll enda lendu, kui selle taga kirja - suletud. Tormasime siiski check-ini suunas (tormamine tähendas ka passikontrolli) ja ledsime ka ühe töötava akna, kuid kui Roland üritas teistest mööda trügida, põhjendusega, et meie lend kohe väljub, siis vahele meid siiski ei lastud. Küll aga leidus abivalmis paar, kes suunas meid leti poole, mis oligi mõeldud hilinejatele. Kuid ka seal olid mõned inimesed ees. Kui meie letini jõudsime, selgus, et check-in meie lennule on suletud. Õnneks suvatses neiu helistada ja sai siiski loa meie seljakott vastu võtta.
Kui pileti kätte saime, selgus, et meie pealeminek meie lennule oli alanud 10 minutit tagasi. Jooksujalu värava T7 poole minnes (kuskuures üritasime minna loogiliselt sealtpoolt, kus me juba passikontrolli olime läbinud, kuid ei, millegipärast pidime minema uuesti üldsaali, et sealt oma väravani jõuda) pidime läbima sadu meetreid terminaali. Nagu juba ütlesin oli terminaal meeletult suur, juba ainuüksi check-in lette oli üle 120e ja poed........nagu oleks kaubanduskeskusesse sattunud. Ja inimesi ...... tuhandeid.
Nii, et oma väravani jõudsime 20 minutit ennem lubatud väljalendu. Pealeminek ise algas täpselt siis kui lend oleks juba väljuma pidanud. Ja pealeminek ....... see oli täiesti segane trügimine keset lennuradasid. :) mitme lennu inimesed läksid koos nagu loomakari mööda lennuvälja ja vahepeal natuke ka mööda mingit tunnelit lennukite poole. Mõtlesime, et huvitav, kes ennem lennukisse jõudmist ikka piletit ka vaadatakse, või võid sattuda suvalise lennu peale ? Sest need augud, kust lennukite peale sai, seal mingit silti polnud, et kuhu see või too teine lennuk lendab. :)
Igastahes istun nüüd lennukis ja loodan kolme tunni pärast ennast Balil leida.
Kogu see jama Air Asiaga ( oleme sellega ka varem lennanud, ega ole meil mingeid selliseid asju ette tulnud) meenutas mulle üht Liisi (tervitused !!!!! :) ) lugu ka vist umbes sarnasest reisist, kas ka Air Asiaga ? Oli vist nii, et sa maandusid kuskil eimidagit ? Enam vähem keset põlde ?
Nüüd oleme kohal. :)
Ausalt öeldes on kahetised tunded. Ühelt poolt soe, vihma just sadanud, temperatuur on talutav, tunniajasel teekonnal lennujaamast Ubudisse nägime palju skulptuure, nii, et ristisin selle saare skulpuurisaareks. Oleksin heameelega juba lennujaamas mõned fotod teinud. Kahjuks oli siiajõudes juba pime, seega aknast välja palju ei näinud.
Hotell on ilmselt valges väga kauni aiaga, meie toal on rõdu ja sealt homme kindlasti kaunis vaade. Aga need kaks tärni on ilmselt vanaema poolt pandud, sest tuba on kopitanud, kuigi OK, kaunid õied olid voodisse küll asetatud, puudub internet toas !!! Jällegi täiesti harjumatu. Lennukipiletid Hanoist Danangi ostsin ma Sapas, mägikülas, ühe pere juures ööbides. Internet töötas seal ka meie mõistes kuuris. Seina polnud ollagi, seinalauad lõppesid tunduvalt varem, kui algas lagi. Tuul puhus läbi seinte, aknaklaase polnud, aga nett töötas.
Jällegi kord pean mainima, et Vietnamis saime kolm korda odavama hotelli, mis märksa luksuslikum oma kolme tärniga, aga ka kahesed olid väga meeldivad, basseiniga ja rikkaliku hommikulauaga.
Panime kotid hotelli ja suundusime söögiotsigutele. Kell oli küll juba kümme õhtul, aga me polnud päeval midagi söönud ja suur nälg oli. Ümber hotelli oli küll mitmeid baare, küll disko- küll jazzi muusikaga, kuid ei midagi söögiks. Mõnes kohas öeldi kohe, et süüa enam ei saa. Mis mõttes !!!! Me olime harjunud, et süüa saab öö läbi. Kui tulime Sapast kell 04.00 hommikul Hanois rongilt maha, kihas raudteejaam juba kõikvõimalikest söögipakkujatest.
Lõpuks leidsime ühe koha, kus meile kohe meenutati, et köök suletakse 15 minuti pärast ja tehku me kiiresti. Hinnad on siin muidugi soolasemad, kui Vietnamis aga valisime siis toidud välja ja .......... OK, see mis lauale toodi oli tõeliselt maitsev ja meisterlikult taldrikule asetatud. Ports oli hiiglaslik ja no see natuke leevendas esialgset mittemeeldivust.
Aga tänavad on harjumatult vaiksed, kõik oleks nagu turistidele tehtud (kuid ka neidliikus üksikuid), kohalike ei paista kuskil, ainsad, kes tänaval liiguvad on kerjused. Alates imikutest, kuni koolilasteni, mõõdukas kauguses nende ema. Kõik näitavad suu peale, et anna aga raha söögi jaoks. Ja kui sa siis ei anna kuuled mööda minnes kõikvõimalike sajatusi. Ühest naisest käisime mööda mitukorda ja ikka kordus sama.
Vietnamis ei kohanud me vist ainsatki kerjust, ka kõige vaesemad olid rõõmsad ja sõbralikud. Igat sorti invaliidid, kes jalutu, kes kätetu tegid mingit tööd. Põhiliselt oli selleks lotopiletite müük. Kuid ka näiteks meie tuuride giidid teenisid 5 dollarit päevas, kuid olid siiralt rõõmsad ja abivalmis.
Vietnamis olime harjunud, et turiste on suht vähe ja seega sõime, käisime turul, liikusime ringi ja sõitsime ühistranspordis koos kohalikega.
Ja esimest korda reisi jooksul ei leidnud me tagasi minnes oma hotelli üles :), kuigi olime käinud ainult hotelliesist tänavat pidi. :)
Loodan, et hommik, koos valgusega näitab meile Balit ja Ubudi teises valguses ja ma ei kirjuta enam nii kriitilist postitust.
Posted via DraftCraft app
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti