Mekong Delta

Oleme tuuril Mekongi jõe delta piirkonnas.
Õhtusel söögiotsingul sattusime kohalikega koos õhtustama ja sõime kanajalgu.

Kuna oleme üsna Kambodza piiri ääres, siis siin on eriti vähe valgeid turiste ja nii satume kohalike vahtimise ja meie üle naermise objektiks. Kuna kohalikud mehed just karvakasvuga ei hiilga ja on minustki kõik lühemad, siis Rolandi pikk keha on neile huvitav vahtida. Aga nagu olen varemgi kirjutanud on nad äärmiselt sõbralikud, nii on varemgi juhtunud, et nad tõusevad õhtusöögi ajal oma lauast ja annavad osa oma toitu meile. Täna kinkisid naaberlaua mehed meile paki mingeid mammusid. Üritame homme oma giidilt teada saada, mis nende nimi on.

Naaberlaua mehed.

Siin tehakse hästi uhkeid torte, oleme neid vitriinist vaadanud, kuid ostnud pole. Ükskord nägime, et sees pole neil muud kui biskviit ja veidi kreemi, seega uhked on nad ainult väljapoolt.

Posted via DraftCraft app

Saigon

Oleme teist päeva Saigonis.
Hirmus palavus. Päeval kuskil 36 kraadi. Lamame hotellis konditsioneeri all. :)

Käisime täna ikka tiiru linna peal ka. Sattusime siiani kõige uhkemasse Vietnami tikandi töökotta. Imestasime väga, et seal oli lubatud pildistada ja kasutasime seda võimalust siis kahe aparaadiga.

Kahjuks, nagu varemgi olen kirjutanud on siin nii, et iga asjaline mingis söögikohas või poes on ära õppinud täpselt nii mitu inglise keelset lauset, et öelda, kui palju midagi maksab, või, et see on käsitöö? Kui aga küsisin, et kuidas need inimesed tikivad neid kauneid pilte nii, et neil mingit näidist ees ei ole, siis sellest küsimusest enam aru ei saada. Nii jäigi see mulle arusaamatuks. Varem olen näinud, et neil on ikka kas juba valmis samasugune tikand või mingi foto ees, aga selles töökojas ei olnud.
See pood-töökoda oli 4-5 kordne, päris üles meid ei lastud. Oli ka pakkimis-ja raamimisosakond.

Osad tikandid tehakse poolläbipaistvale kangale, nii, et tikand on vaadeldav mõlemalt poolt ja on täiesti identne.

Näiteks siit tuleb selline pilt. Neid kasutatakse vaheseintena elamutes.
Esimest korda nägime ka et tikand oli ruumiline, ehk osaliselt paksendustega. Näiteks, et tiigripõsed olid ümarad.

Ja sellist tikitud vaasi polnud me ka varem näinud. Mees tagaseinas on ka muidugi tikand.

Naised tikkimas.

Ja veel kauneid linde.

Ja roose.

Homme hommikul sõidame Mekong Delta tuurile kolmeks päevaks.

Posted via DraftCraft app

Toitudest

Nagu kindlasti kuulnud olete saab Vietnamis väga hästi süüa. Siin on hästi erinevaid söögikohti. Oleme julgelt söönud nii restoranis, kui tänaval. Siiani oleme terved. :)

Kui jõudsime Saigoni, siis sattusime sööma ühte huvitavasse tänavarestorani. Kõik sildid on siin kohalikus keeles, ükski töötaja inglise keelt ei räägi, seega otsime alati, et oleks mingi pilt, või toit nähtaval, siis saame näpuga näidata. Selles kohas oli aga nii, et suurelt oli väljas hind 1,5 dollarit, aga mille eest, me aru ei saanud. Klaasi taga olid erinevad toidud, nii sai sealt näpuga näidatud, et võtaks ühe kalalõigu, ühe seaprae ja ühe hiidkreveti. Vietnamlased on väga sõbralikud, naeratavad ja on valmis sinu jaoks kõike tegema. Nii juhatati meid peale näpuga näitamist kohe lauda. Jäime sinna siis ootama, kuni lauale hakkas tulema erinevaid taldrikuid ja kausse. Algul tundus, et toitu on hiigelpalju, aga me sõime ära veel ka pool suurt kaussi riisi, mingeid erinevaid idusid ja suure kausi suppi. Peale nende väljavalitute. Magustoiduks olid laual banaanid ja lisaks toodi veel arbuusi.
Ja lõpuks selguski, et iga taldrikutäis maksis 1,5 dollarit, ainult hiidkrevett oli kolm korda kallim. Ja oi, kui maitsvad need kõik olid.

Aga mul jäi kirjutamata veel, et Dalatis peale motikatuuri kutsus meie giid meid kõiki õhtusöögile. Ta viis meid ühte väga heasse restorani, kus olid uhked laudlinad ja suured aknad madala ( II korrus ) panoraami imetlemiseks. Suures saalis polnud ühtegi hingelist.
Giid, kes varem ka kokaametit pidanud tellis ise meile valiku Vietnami parimatest toitudest. Oi, no olid alles maitsvad !!!!
Saime ise endale imeõhukesest riisipaberist rulle keerata, süüa kala ja krevete. Laual oli nõgesesupp ( väga meie enda oma moodi ), kana sidrunheinaga ja hirveliha. Liha muide on siin alati imepisikesteks viiludeks või tükkideks lõigatud, et saaks pulkatega need kohe suhu pista. Mulle maitsevad kõige rohkem kastmed, nendes on mitmeid eri maitsenüansse.

Üks kuulsamaid toite on PHO, ehk supp, mida pakutakse pea igas söögikohas. Seda võib saada otse tänaval, mutikese kastrulist.

Laual on tavaliselt laimilõigud, kalakaste, sojakaste, tšillipipar tükeldatuna, kas paljalt või kalakastmes ja salatihunnik. Suppi saad vatavalt soovile, kas kana-, sea- või loomaliha. Sellel pildil on termoses roheline tee, et põlevat suud leevendada.

Supp tuuakse sulle lauda ja võid siis vastavalt soovile lisada hunniku maltsa, tšillit, laimi või mingit kastet.

Mulle see supp maitseb, ta on hapu, meenutades meie hapukapsasuppi, palju riisinuudleid ja liha sees, toitev.

Posted via DraftCraft app

Tuur mägedes

Dalatis olles on kohustuslik käia mõnel motikatuuril. Neid pakutakse siin Eazy Raiderite poolt ja muidu tuurifirmades ja hotellides.
Meil vedas oma broneeritud hotelliga, soovitan soojalt, kes Dalati lähevad - Pink House Hotel.
Hotelli peab perekond ja selle üks poegadest korraldabki motikatuure mägedes asuvatesse küladesse. Tuuril käisime rahvusvahelise seltskonnaga, kokku koos kahe juhiga 12 inimest. Ilm oli ilus, allpool külades väga soe, kuigi nagu ühes eelmises postituses kirjutasin lubati kõigis ilmateadetes tugevat vihma.
Väljasõit oli 7.00 ja kohe saime sõita 35 km mööda käänulisi mägiteid.

Esimene peatuspunkt oli sitikafarm. Umbes aasta tagasi avastati, et neid on kasulik pidada, sest nende eest saab head raha. Praetuna sõime neid meiegi, maitsesid nagu tšipsid.

Pildil on nad lehtede peal näha, kuigi nendega pea ühte värvi.

Siis saime õppetunni kuidas Vietnami turul käia ja käituda ja mis asju seal kõike müügil on.

Niimoodi müüakse liha.

Selles mägede piirkonnas süüakse ka koeri ja kasse, kuid õnneks sellel päeval neid turul näha polnud.

Siis käiisme siidikerimise tehases. See oli päris kurb, sest 15-16 aastased neiud töötavad seal iga päev 8 tundi, püstijalu, ilma vaheajata, saades selle eest 175 dollarit palka. Lärm, niiskus, palavus, üksluine töö.....

See aparaat oli ka mingi hirmus keskaegne asi. Kui kookonilt on siidiniit maha keritud, siis seesolev surnud nukk tambitakse selles vannis puhtaks siidiniidi jääkidest ja läheb toidulauale.

Siis külastasime ühte kahest selle piirkonna suuremast joast.

Ja veetsime mitu tundi grupijuhi kodukülas. Seal sõime lõunaks taimetoitu, kuna neil budistliku usu tõttu just taimetoidu päev. Saime kohelikke puuviljade koolituse ja maitsta ka kõiki neid. Veel räägiti meile kohalikust elust, pulmakommetest ja muust. Selles külas toimus just pulm, mida saime ka eelmalt piiluda. 17 pruut oli meresinises kleidis, olen siin pruutkleitide salongide akendel näinud nii erkpunaseid, kui ka valgeid kleite.

Siis käisime veel ühel kohalikul perekonnal külas, kes kudusid selliste kangastelgedega kangaid. Meile näidati ka puuvillapallikesest ( põõsas kasvas neil maja ees ) lõnga ketramist.

Tumesinine värv saadud indigoga värvides, taim ise kasvas neil ka maja taga. Nii, et kõik käe ja jala juures.

Tagasiteel külastasime seenekasvatust ja nägime kauneid vaateid.

Posted via DraftCraft app

Crazy House

Käisime reedel ühes Da Lati vaatamisväärsuses, ehk Crazy Houses. See on ühe Vietnami naisarhitekti looming. Kunagi alustas ta ühe majaga, kuid tänaseks päevaks käivad ehitustööd juba neljanda kallal. Turistid vaatavad heameelega ja naudivad üle majade katuste kõndimist, nagu oleksid Karlssonid katusel.

Leia pildilt kaelkirjaku pea.

Mõned inimesed isegi elavad seal, on toad, tualetid jne. Kogu info seinal jällegi kohalikus keeles, varsti tuleb vajadus see selgeks õppida :) .

Päeval käisime läbi ka kohalikult turult, nagu ikka kohustuslikke mangosid ostmas. Muuseas tegime pildi ka turuõue kõrval kasvavast puust, mis kasvab välja (kui hoolega vaadata) majaseinast. Tegelikult pöörake hoopis tähelepanu kõrval olevatele treppidele !!!!

Kui õhtul hämaras sealt möödusime oli seda treppi raske leida, sest ööturu jaoks toodi sinna kiirkorrasüleslaetavad restoranid.

Kui täna, laupäeva õhtul sealt möödusime, oli see veelgi tihedamini asustatud.

Tänu Eve antud kommentaarile teame nüüd, et kohalikud vanemad daamid närivad beeteli lehti ja varsi vist ka. Igaljuhul tänasel " infopäeval " saime teada, et nad teevad seda selleks, et hambad tugevad vanaduses oleksid. Kuid see mõjub nagu narkootikum, nii, et kui oled kord närima hakanud, siis raske on sellest vabaneda.

Sellel pildil närivad mõlemad daamid beetelit, kuid esiplaanil oleval on paremini näha see punane suu.

Täna oli meil lihtsalt superpäev ! Tegime pika tuuri mootorratastega. Ja lõpetasime selle restoraniõhtu ja kohaliku baariga, kus meie giid laulmas käib. Aga sellest kirjutan juba homme.

Posted via DraftCraft app

Da Nang

Eile, neljapäeval, sõitsime Hoi Anist bussiga (25 km ) Da Nangi, kus asub lennujaam. Võtsime hotellitoa üsna lennujaama lähedale, et hommikul kella 6.10 sele lennukile jala minna.
Linn ise oli rahvarohke, vingugaasine, umbne ja palav. Aga paar head leidu oli ka.
Söömisega on siin nii, et seda tehakse lihsalt tänaval autode vahel :), nii kutsusti meid ühte pisikesse söögikohta. Tavaliselt peavad neid perekonnad, ema, isa ja lapsed, vahel vanavanemad ka. Sellel perekonnal oli kõige aktiivsem vanaema, kes võis kuskil 80ne ligi olla. Ta näris mingit taime, mis tegi ta huuled punaseks, nagu oleks veri suust jooksnud. Päris hirmuäratav. Aga söögiga on nii, et meie ei oska nende keelt ja nemad ei mõista sõnagi inglise keelt ja ega neil seda suurt tarvis lähegi, sest eile kui pool päeva mööda linna kolasime nägime vast nelja valget inimest. No ja siis tuleb kuidagi kätega selgeks teha, mida soovime. Plaan oli näpuga näidata, et mina sööksin meelsasti kana- ja Roland sealiha, aga välja kukkus nii, et kõigepealt pandi taldrikule hunnik riisi ( see on siin muide palju maitsvam, kui kodus, sest selline pisem, mitte pikateraline , nagu harjunud oleme) sinna otsa nii kana-kui sealiha, tulise kastmega üle ja teine taldrik rohelise salatiga kõrvale. Salatit muide tehakse siin vist küll kogu rohelisest, mis maas kasvab. Näiteks meile harjumatult lisatakse sinna ka piparmünti.
Koos õllega läksid need praed, salat ja mingi imelik külm nõgesesupp maksma 3 dollarit.
Kõht sai täis ja toit oli väga maitsev.


KAIELE :

Edasi jalutades oli üks huvitav pood, kus pimedas urkas müügil erinevad käsitöötarvikud. Ja tead, Kaie, seal maas olid ka vildisussi jaoks vajalikud tallad, väikese kontsaga. Täpselt nagu Ingal nende tenniste all. Neid olid seal kohe suur hunnik, mille ma heameelega kõik oleks kaasa haaranud. Aga nagu siinsetele kaupadele kohane, olid nad ainult väikesed ja üliväikesed numbrid. Aga mul siiski siiani süda valutab, et oleks pidanud vähemalt näidiseks mõned võtma, sest paari hind oli 3 EEKi !!!!!!
Kui juhtun nied veel nägema, siis haaran küll mõned kaasa.

Täna hommikul lendasime Da Lati. See on linnake mägedes, õhk puhas, ilm suhteliselt jahe, nii umbes 18-20 kraadi, aga õnneks ei saja, kuigi on pilves.

Kuna saabusime väga vara, siis hotellituppa me ei saanud ja käisime söömas ja tegime tiiru turul, kust ostsime igaõhtuse kohustusliku toidu - mangod, mille juurde ostame erinevaid puuvilju - banaane, rambutane, ananasse, või midagi muud.

Kalu me ei ostnud, imestasime lihtsalt, kuidas siia mägedesse on turule selline kaubavalik saadud.
Aga maasikaid nägime siin küll esimest korda.

Ja nüüd tuleb pilt ekstra KAIELE :
Sa vaid vaata, milline tohutu valik erinevaid avokaadosid. Tahaksin neid väga proovida, aga pean siis vist soola ja muud ka juurde ostma.

Posted via DraftCraft app

Hommikusöök

Viimane hommikusöök Hoi Anis koos vietnami kohviga. Millegipärast serveeritakse seda klaasis, kohvi on väga vähe, aga seeeest on ta hästi kange.

Posted via DraftCraft app

Viies päev Hoi Anis.

Eile rolleriga ringi sõites sattusime ühe huvitava koha peale. Aia sees olid palju kauneid taimi, lilli, bonsaisid. See oli mingi pühapaik, kus liikusid ringi mungad ja nunnad. Neil olid seal raamatukogu ja palvetamisruumid.

Nagu pühadeajale kohane, oli majaesine kaunistatud mandariinipuude ja krüsanteemidega.

Bonsaid on siin väga põnevad, oleme neid Vietnamis igal pool näinud, kliima sobiv ja nad kasvavad väikeste pottide sees väga vanaks.

Täna sõitsime paadiga veel ühele saarele.

See on muidugi teada, et välismaalastelt küsitakse siin hoopis teisi summasid, kui kohalikelt. Nii tuli meil selle paadireisi eest maksta 25 000 vietnami dongi, kui kohalik inimene maksis vaid 2000. Seda nägime kõrvalt oma silmaga, muidu käib rahamaksmine nii, et sa ei pruugi seda näha, palju kohalikelt küsitakse.
Kui siia linna saabusime, lendasime Hanoist Danangi, ning sealt omakorda liinibussiga 25 km Hoi Ani. Vahemaa tundub küll pikk, kuid ega seal ühe linna lõppemist ja teisi algust näha ei olnud. Lennujaamas saime teada, et pilet bussis maksab 30 000 dongi ja kui bussipeale meid visati ( siin on huvitav bussisõidu süsteem - bussis töötab bussijuht ja 1-2 bussiviskajat, kui seisad peatuses näoga, et soovid kuhugile sõita, siis rabatakse su kotid, visatakse bussi ja rabatakse sind ennast ka sinna bussi peale. Juba teel olles hakatakse siis sinult raha küsima ja kui sulle juhuslikult see hind ei sobi, ei ole ju kuhugile minna ka. Samas ollakse väga kenad ka vanainimeste vastu, neid aidatakse sisse ja maha ja tuletatakse meelde, kui nende peatus on kätte jõudnud. Kuna kohalikega inglise keeles suhelda ei saa, siis oleme leiutanud lihtsa nipi. Sul peab kas paberil, kaardil, või siis arvutis olema näidata koht või aadress, kuhu minna soovid, näitad seda ja kohe juhatatakse sind õigesse kohta) siis küsitigi sama palju. Varsti tulid veel ühed valged naised ja peale neid üks paarike. Selle paari noormees küsis meilt kohe, palju maksime pileti eest ja meie ütlesimegi. Aga kui maksmine temani jõudis, küsiti talt suurem summa. Ta hakkas aga bussis kohe ka nende naiste käest küsima, et mis nemad maksid ja keeldus suuremast summast. :) nii oligi ta lõpuks meile tänulik.
Eks siis peab enda eest kogu aeg seisma ja kauplema. Müüjad on ikka väga osavad, nad teevad nii kurba nägu, kui hakkad tingima, aga lõpuks oled nagunii sina loll, et ikka veel topelt hinna maksid.:)


Ringisõites näime külatänaval sellist taime. Ilmselt durian.

Siin tegelevad inimesed ikka igasuguse tööga. Näiteks üks pere teeb lõhnaküünlaid. Hunnik puutikke on ühest otsast punase värvi sisse pandud ja kui värv on kuivad kastetakse teine ots lõhnasegu sisse. See kõik toimub enda kodumaja ees.

Posted via DraftCraft app

Päike paistab endiselt ja oleme juba üsna punased.

Veejoomisepunkt banaani all.

Riisipõllud Hoi Anis.

Posted via DraftCraft app

Hoi An

Tänased tegemised - 18 veebruar.
Motika rent ja sellega mööda lähedal asuvaid saari ja külasid ringi sõitmine.

Lasime end sõidutada, ( loe: ise pidime ka sõudma ) kuulsal Vietnami punutud ümmargusel paadil.

Sõitsime mööda vesipalmi salude.

Ühest kalurikülast leidsin endale uue kodu.

See asub väheke vee peal ja sinna pääseb mööda bambussilda.

No ja loomulikult pidime ujumas ka käima.

Posted via DraftCraft app

Hoi An

Oleme siin viis päeva, ilmad on soojad ja päikselised. Hotell mugav, basseiniga.
Roland läks õue proovima, kas saaksime täna motikaga tiire teha :) , eile sõitsime jalgratastega.
Eile õhtul käisime vaatamas Vietnami rahvatantse ja pillilugusid. Sellised armsalt naiivsed olid.:)

Posted via DraftCraft app

Hoi An

Siin toimus 5es avatud laternafestival. Täna korajtakse peale 10 päevast nautlemist need kokku. Kujud olid karkassile tõmmatud kangaga kaetud, hästi värvilised. Õhtul pandi neil sees tuled põlema ja vaatepilt oli tõesti kaunis.
Kujud ise olid umbes sellised.

Pilt on tehtud meie hotelli vastast, hotell ise asubki jõe kaldal.

Täna käisime ujumas. Lained olid suured ja ühes kohas oli isegi punane lipp üleval. Aga meri ise oli väääägagi soe. ;)

Pärast rannast tulles sõime tee peal.

Rand on Hoi Ani vanalinnast umbes 5 km kaugusel ja sinna sõiduks laenutasime hotellist rattad. Liiklus on siin sellise reegliga, et kõik sõidavad sinna suunda kuhu soovivad ja sellist värvi fooritulega nagu soov on. Kõige tähtsam reegel on anda signaali ja seda mitte selleks, et keegi eest ära tuleks vaid selleks, et enda tulekust märku anda. Selle saime ruttu selgeks ja nii kõlistasime ka oma rattakelledega pidevalt. :)

Posted via DraftCraft app

Hakkame Sapas kohe õhtustama

Olime Sapas esimese öö kodumajutuses. Vietnamlased mägedes ja üldse maarajoonides elavad ikka väga tagasihoidlikes tingimustes. Pildil on köök, kus kogu toit tehakse maas kükitades. Seda tagaplaanil olevat lauda kasutatakse asjade hoidmiseks. Põrandal kitkuti kana sulgedest puhtaks, lõiguti salatit, keerati kokku kevadrulle ja küpsetati toitu. Uue aasta puhul oli tapetud siga ja pildil vasakul on näha kuivama-suitsema pandud vorstid ja lihatükid. Need on soolatud ja seisavad seal kuni kaks nädalat, siis pannakse nad seisma ja nii säilivad nad kuni aasta.

Toit oli imemaitsev......peremees tõi välja veel enda tehtud riisiviina ja õunaviina, mille me koos ühe hollandi ja kahe itaalia noormehega ka ära jõime. :)

Ööbida oli seal vaatamata kahele paksule tekile niiske, rõske ja külm. Arusaamatuks jäi, miks neil majad nii ehitatud on, et suured vahed on igal pool ja tegelikult sa praktiliselt magad õues.

See on lai betoonsild Sapas mägede vahel. Nagu näha mingeid piirdeid pole ja nii inimesed, koerad, kui motorattad siblivad seal koos ringi.

Riis terrassidel veel ei kasva. Kuna mägedes on külm, siis istutatakse riisitaimed alles juunis-juulis ja kolme kuu pärast on ilus vaatepilt, kui valged riisipead tuules kõiguvad.

Posted via DraftCraft app

Väike segadus

Blogi sissekannetega juhtus nüüd küll väike segadus. Sapas olime kokku kolm päeva. Siis sõitsime Hanoisse tagasi selle jubeda öörongiga, kus kupeel polnud seinu. Öö läbi suitsetati vahekäigus ja kisati. Nagu aasias kohane on igal pool väga räpane, me oleme erandid, kui käime tühi veepudel näpu vahel prügikasti otsides ringi. See öörong oli tõeline prügimägi, kui sealt hommikul kell 4.00 lahkusime. :) Rongi põrandal vedeles kõik, mis näppude vahelt kukkunud oli, nii pabrid, kui joogitopsid, voodilinad, tekid, padjad nende vahel.
Kui õhtul voodiveerel arvutit vaatasime, pistis vagunisaatja pea trellide vahelt sisse ja palus meiega koos olnud noortel meile öelda, et me oma asjade järele öösel hoolikalt valvaksime.

Kõik läks siiski hästi ja meil õnnestusid need üleliigsed rongipiletid poole hinnaga tagasi müüa. Nii, et Eve ja Rein, kui ootate, et hakkaksime muljetama ööbussidest, siis sorry, aga me loobusime neist :), kuni reisi lõpuni vaid lendame.

Kuna mul arvutis hetke pilte pole, siis lisan veel ühe Sapa tüdruku. Pamge tähele, et kuigi ta ise alles väike on, on talle juba noorem õde selga seotud.

Peale öörongi, lendasime Hanoist Hoi Ani. Ega me midagi erilist oodata ei osanud, aga see kuhu sattusime on tõeliselt lahe koht. Nagu meie Pärnu. Pisike iidne linnake, imekauni vanalinna ja kuskil voolava Lõuna- Hiina merega ( seda lähme homme jalgratastega otsima :) ).
Olime just tänavakohvikus söömas, kui äkki hakkasid nurga tagant tulema kärusid lükkavad inimesed ja veerand tunniga oli tänav ööturuks muutunud.
Linna keskel on jõgi ja pimeduse tulles võid väikese raha eest saada paberist laterna, milles küünlake põleb ja selle ridva otsas jõele hulpima lasta. Samal ajal saab end lasta viia väikesele paadimatkale, ümberringi needsamad laternad põlemas.

Kuna endiselt kestavad uus aasta pidustused, siis on lärmii ja kontserte igal nurgal. Väga põnev igastahes.:)

Ah, jaa, unustasin, et sooja on + ............ UPS !!!! sorry ......... :) ......26 kraadi.

Posted via DraftCraft app