Täna käisime kolmetunnisel matkal, lähedal asuvas Cat Cati külas. Kahjuks on täna jälle nagu esimesel päeval kõik udus, nii, et kaugele ei näe. Sa Pa ise asub kõrgel mägedes, aga külad, kuhu ekskursioone tehakse, asuvad allpool, seega jäävad pilved matkates üles ja allpool on selgem. Kui aga eile päike välja tuli, siis läksid pilved allapoole, aga meil üleval Sapas olid ilusad vaated.
Andke andeks, et mul nii kole nägu ees on.:) lihtsalt päike on nii tugev, et silmi lahti ei saa.
Kahel päeval on meil olnud siin giidideks noored naised ja rääkinud ka endi elust. Ega nad väga head inglise keelt ei räägi. Neil on selgeks õpitud tutvustav tekst, kuid kui midagi juurde küsid, siis ei saanemad aru, või ei oska seletada. Niipalju kui aru saime, siis koolides suurt inglise keelt ei õpetata, mis on ka loogiline, kuna valitsus ei taha, et nad riigist lahkuksid. Sapa asub Hiina piiri lähedal, hiina turiste on siin palju. Nad saavad ilma viisata reisida, nagu vietnamlasedki, kuid passi vajavad kõik ikkagi. Passi saamisega on vietnamlastel aga raskusi. Nimelt, kuna valitsus ei taha, et nad riigist lahkuksid, siis maksab passi saamine vietnamlastele 3-4 miljonit dongi, mis on umbes 200 dollarit !!!! See on nende jaoks üüratu summa. Meie giid, kes meiega kaks päeva koos veetis, saab enda firmast ühe päeva eest palka 5 dollarit, ta küll väitis, et kui paremini inglise keelt oskad, võid vahetada firmat ja saada poole rohkem palka. Temal endal passi polnud, sest pole suutnud nii palju raha kõrvale panna. See eest ütles ta, et tahaks väga Hiina reisida.
Tema oli alustanud käsitöömüügiga ja siis turistidelt õppides inglise keelt, saanud lõpuks giidiks.
Pilt eilselt matkalt.
Eile õhtul oli meil vaba aega ja saime ise mööda Sapat jalutada. Meile meeldib Vietnamis väga see, et keegi ei pressi sulle oma kaupa peale. Käsitööd ja toitu müüakse igal tänava ruutmeetril, aga isegi, kui jääd kuskile midagi vaatama, siis keegi ei karga sulle ligi, ega kisu sind varrukast, et osta-osta. Hästi turvaline on ka. Pole ohtugi, et keegi su vara endale tahaks.
Küll aga olid väga lõbusad naised eile turu peal. Kuna jäin üht-teist uurima, siis tuldi kohe ligi ja kõik tahtsid just enda kaupa mulle maha müüa.
Need naised on pärit punasest hmongi hõimust. Abielludes ajavad nad ära oma kulmud ja otsmikul olevad juuksed. Ja nii kuni abielus olles. Kui mees sureb, siis nii enam tegema ei pea. See traditsioon on 100 aastat vana ja tekkis sellest, et naine ei saaks oma meest juustega toidu sees ära mürgitada. :)
PildIl on minu käes imepeene tikandiga linik.
Posted via DraftCraft app
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti