Eile käisime mitmes huvitavas kohas, nagu näiteks riisitööstus. Riis kasvab nagu igasugune teravili. Meie mõistes riisitera on kesta sees. Kui riisitera on kestast kätte saadud näeb ta välja nagu meil on müügil poes pikateraline riis (kollakas). Aga vietnamlastele selline riis ei meeldi, nemad lihvivad riisi valgeks. Selle protsessi tulemusena tekib valge riisitera ja palju muud sodi, nagu valged riisiterakesed ja riisijahu.
Valged riisiterad lähevad söögiks, riisitükikestest tehakse riisinuudleid ja riisipaberit ( söödav ), riisijahu läheb kalakasvatusse kalasöödaks ja muude toodete valmistamiseks ja kestad lähevad kütteks riisipaberiahjudele. Kui kestad on ära põlenud jäävad järele mustad kestad, mis lähevad puu-ja juurviljade kasvatusse väetiseks. Vaat nii, mitte midagi ei lähe raisku.
Oma töökusega said vietnamlased 2012 aastal riisi ekspordis maailmas I koha.
Kusjuures kogu tööprotsess käib käsitsi. Riisitaimed kasvatatakse ette ja istutatakse siis käsitsi taim, taime haaval põllule. Reisi algusest saadik olen mõelnud, et eestlased on isegi kurgikorjamise masina välja mõelnud, meil ei tuleks ju kõne alla, et me käsitsi näiteks rukkitaimed põldudele istutaksime. Aga vietnamlased on uhked selle üle, et neil selline traditsioon on säilinud.
Nad on ikka jube töökad. Riis korjatakse hektarite viisi käitsi noaga lõigates üles. Vietnami aastane riisi toodang on 7,7 miljonit tonni.
Siis käisime krokodillifarmis. Veel 10 aastat tagasi elasid krokodillid Vietnamis vabas looduses. Aga siis hakkas valitsus neid kokku korjama ja pani nad elama loomaaedadesse ja farmidesse. Ühes niisiguses, kus elab 15 000 krokodilli me käisimegi.
Hirmus palav on ka neil, suud jahutamiseks ammuli. Nad said muidugi iga kell vette minna, aga eks seegi ole soe. Kõige vanemad krokodillid olid 20 aastased.
Vietnamlased armastavad väga krokudilliliha ja selle söömiseksoli ka suur restoran. Poes müüdi ka kõike, mida võimalik tema nahast teha, kotte, kingi jne.....
Aga , mis meil sellest, meie ju nneid üle piiri tuua ei saa.
Täna käisime kalakasvanduses ja budistlikus koobas - pagoodas. Seal oli mäe sisse rajatud 200 m pikkused tunnelid,kus Kambodža ja Vietnami sõja ajal vietnamlased varjusid. Kahjuks juhtus aga nii, et kuna süüa nappis ja lapsed nutsid näljast, siis nende nutu peale leiti nad ka mäe sügavusest üles.
See Sami nimeline mägi asub Chau Docis, mis on linnake Kambodža piiri ääres. Nii, et mäe otsast saime Reinu ja Eve poole lehvitada. :)
Hommikul vist juba kella 5 paiku lülitati sisse propagandaraadio, nii, et kui me kell 6.00 ärkasime, siis igal juhul juba kõva ajudepesu käis. Linnas liikus ringi ka sõjaväepatrull, nii, et meie giid rääkis, et pass peab kogu aeg taskus olema. Meie käest küll keegi midagi ei küsinud. Tuuril olles kohtasime ka kaks korda eestlasi. Ühed noormehed, kes elavad juba aasta Austraalias olid koos ühe poisi emaga tulnud Vietnami avastama ja veel kohtasime kahte abielupaari kes edasi Kabodžasse läksid.
Seal piirilinnas oli jälle väga tore õhtusöömaaeg. Meile anti menüüd, kus olid toitude nimekiri vietnami keeles, isegi ühtegi hinda polnud juures. Keegi sõnagi inglise keelt ei rääkinud, aga nad on nii lahked ja muudkui naeratavad ja kutsuvad sind enda poole. Mõtlesime, et võtame kana, siis ei saa millegagi mööda panna ja see liha on ka alati pehme. Tegime siis mõned kaagutavad häälitsused ja kätega mõned tiivaliigutused. :) nad said kohe aru ja kordasid : GA. Seda, et see kana tähendab tean ma ka, seega kõik klappis ja nuudlipakk pisteti ka nina alla, tore, ka see sobis. Istusime siis lauda ja jäime ootama. Kõigepealt toodi lauale pliit. See on üsna tavaline, et pliit on söögikohas laual ja sellel podiseb mingi pada. Natukese aja pärast toodi pakinuudlid, hunnik rohelisi lehti ja pada ise, mis on siis valmis keedetud, aga nuudlid ja rohelise pead ise sisse panema.
Pajas olid mingid juurikad, mis meenutasid kurki ja lihatükid, mis osutusid rupskiteks. Kahjuks olid need söödamatud, nii, et kohalik kutsa sai kõva söömaaja.:). Muidu oli leem ja muud rohelised väga maitsvad.
Kuum ilm, laual põlev pliit ja tuline (nii temperatuurilt, kui tšilli tugevuselt) toit tegid oma töö ja me olime päris higised. Seda nägid kõrvallaua mehed ja lasid omanikel meile kaks ventilaatorit peale puhuma panna. :).
Inimesed on siin super, kõik naeratavad ja lehvitavad ja kuigi ei oska sõnakestki inglise keelt, siis kutsuvad sind endale külla ja oma poodi, ning söögikohta. Ja on kogu aeg nii abivalmis ja hoolitsevad.
Ühel õhtul sattusime supermarketisse ja tahtsin osta kaasa kalakastet ja riisipabereid millest kevadrulle teha. Riisipaberi leidsin, aga kalakastmeid oli palju ja erinevaid. Seisin siis seal riiuli ees ja üks kena naisterahvas tuli küsis inglise keeles, kas saaks mind aidata. Näitasin siis talle, et ostsin paberid, tahan teha rulle aga ei tea, millist kalakastet osta. Siis tegi ta mulle põhjaliku selgituse, milline kaste sobib, milline mitte ja andis retsepti, mis sinna kalakastmesse veel tuleb segada. Ja hiljem tuli ta veel tagasi ja lisas, et laimi ja suhkrut peab lisama ühepalju! :)
Siis sõitsime mööda jõekest väikeste paatidega.
Ümberringi palmid.
Ja käisime kookoskommide valmistamist vaatamas.
Kohalikku rahvamuusikat kuulasime ka.
Posted via DraftCraft app
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti